Põhipunktid
Käibemaksukohustuslasena registreerimise protsess ELi ettevõtetele: praktilised aspektid
Euroopa turule sisenedes seisavad ettevõtjad sageli silmitsi üllatusega: ainuüksi käibemaksukohustuslase numbrist ei piisa. Vaatamata ühtsetele ELi direktiividele jääb käibemaksu haldamine täielikult iga riigi enda vastutusalasse. Seetõttu käsitleb iga riik ettevõtet iseseisva maksumaksjana ja otsustab iseseisvalt, kas tema territooriumil toimub majandustegevus. Sama ettevõtet saab liigitada käibemaksukohustuslaseks erinevates riikides, isegi kui see on ametlikult registreeritud ühes riigis.
Euroopa süsteem põhineb maksuhalduse põhimõttel, mis keskendub kaupade liikumisele, mitte juriidilise isiku asukohale. Riigil, kus kaupu liigutatakse, ladustatakse või müüakse, on õigus maksu sisse nõuda. Seetõttu ei ole käibemaksukohustuslasena registreerimine ELis üksik protsess, vaid pigem koosneb mitmest riiklikust registreeringust, millest igaühe suhtes kehtivad iga riigi erieeskirjad. Sel põhjusel käsitlevad ettevõtjad Euroopat sageli ühtse müügituruna, eristades samal ajal arvukalt eraldi maksujurisdiktsioone.
Euroopa Liidus ei keskendu maksuhaldurid ettevõtte registreerimisele kui sellisele, vaid pigem selle majandusliku kohaloleku kindlakstegemisele. Nende ülesanne on tuvastada tehingute tegelik asukoht: kus asub ladu, kus kaup vastu võetakse, kus toimub import ja millises riigis läheb omandiõigus ostjale üle. Selles kontekstis ei ole otsustavaks teguriks käive ise ega isegi mitte kasum, vaid ettevõtte logistiline struktuur. Isegi identsete müügimahtude korral võivad kahel ettevõttel olla tarnestrateegiate erinevuste tõttu oluliselt erinevad registreerimisstruktuurid.
Mida tähendab registreerimine mitmes riigis?
KMKR numbri registreerimine teises riigis ei nõua uue ettevõtte loomist ega raamatupidamissüsteemi täielikku migreerimist. Juriidiline isik säilitab oma struktuuri, kuid maksustamise eesmärgil hakkab see kuuluma mitme riikliku maksusüsteemi alla. Selle tulemusel kajastatakse sama tehingut kahes riigis: ühes müügina ja teises ostuna.
Ettevõtted peavad esitama deklaratsioone erinevate ajakavade, vormingute ja isegi erinevates keeltes. Mõned riigid nõuavad igakuist aruandlust, teised kvartaliaruandeid ja mõnel juhul on vaja täiendavaid arvearuandeid. Selle tulemusel muutub raamatupidamine keeruliseks andmete sünkroniseerimise ülesandeks, kuna teave peab olema riikide lõikes järjepidev. Vastasel juhul on maksuhaldurite küsimused vältimatud.
Mis põhjustab maksupäringuid pärast registreerimist?
KMKR numbri saamine on maksukontrolli protsessis alles esimene samm, mitte lõppeesmärk. Mõni aeg pärast deklaratsiooni saamist viivad paljud maksuhaldurid läbi auditi, et tagada ettevõtte tegeliku tegevuse vastavus registreerimisel deklareeritule. See tava on standardmeede fiktiivsete registreerimiste ja maksutagastuse alusetu saamise vastu võitlemiseks. Auditi käigus vaadatakse üle arved, saatedokumendid, turuaruanded ja pangaväljavõtted. Maksuhaldur võrdleb kauba logistikat deklaratsioonis esitatud andmetega. Kui avastatakse lahknevusi, näiteks kui kaup on laos hoiustatud, kuid seda ei müüda, või vastupidi, müük registreeritakse, kuid kaupa ei liigutata, võib registreeringu ajutiselt peatada kuni selgituse saamiseni.
Kas registreerimine on vajalik kõigis müügiriikides?
Registreerimine on vajalik ainult juhtudel, kui ettevõttel on füüsiline maksukohustuslane. Kui ettevõte müüb ühest EL-i riigist kaupu teiste EL-i riikide klientidele ilma ladu omamata, kasutatakse OSS-süsteemi, mis võimaldab tsentraliseeritud maksudeklaratsioonide esitamist. Kui luuakse ladu, import või siseriiklik tarne, ei liigitata müüki enam kaugmüügiks. Sellises olukorras on vaja täielikku käibemaksukohustuslase registreeringut. Seetõttu mängib logistikaprotsesside struktuur müügimahust olulisemat rolli: sama tulu puhul võib tarneahela korraldusest olenevalt olla vaja ühte või mitut registreeringut.
Praktilised tagajärjed ettevõtetele
Käibemaksukohustuslase registreeringu saamine mitte ainult ei anna õigust maksuarvete väljastamiseks, vaid toob kaasa ka pidevaid halduskohustusi. Isegi kui müüki ei toimu, tuleb käibedeklaratsioon esitada seni, kuni registreerimisnumber on aktiivne. Seega mõjutab lao või logistikapartneri valik otseselt aruandlusdokumentatsiooni mahtu ja halduskulusid.
Paljud ettevõtted piirduvad turu hindamisel müügimahuga, kuid praktikas mõjutab raamatupidamise keerukust oluliselt tarneahela struktuur. Üks ladu ELis nõuab ühtset aruandlussüsteemi, samas kui mitu ladu nõuavad mitme maksurežiimi samaaegset haldamist.
KORDUVAD KÜSIMUSED
Kas on võimalik käibemaksukohustuslaseks registreeruda korraga mitmes riigis? Jah, see on võimalik, kui minu ärimudel hõlmab kaupade ladustamist või importimist erinevates riikides. Registreerimine igas riigis toimub eraldi. Maksuhaldurid ei sea registreeringute arvule piiranguid – need määratakse kindlaks ettevõtte tegeliku tegevuse, mitte soovide alusel.
Registreerimine ettevõtte asukohariigis ei ole kohustuslik. Registreerimine on nõutav riigis, kus tehing toimub. Oluline on mõista, et ettevõttel ei pruugi olla käibemaksukohustuslase numbrit oma registreerimisriigis, kuid see on nõutav riigis, kus kaupu müüakse.
Erinevad registreerimistähtajad eri riikides tulenevad asjaolust, et iga maksuhaldur kontrollib ettevõtte kehtivust oma meetodite abil. Mõnel juhul kontrollivad nad dokumentatsiooni, teistel logistikat ja kolmandatel ettevõtte finantsseisundit. Seetõttu sõltuvad registreerimistähtajad auditi keerukusest.
Numbri sulgemine pärast müügi lõppu on võimalik, kuid alles pärast kõigi nõutavate lõppdeklaratsioonide esitamist ja tegevuse lõppemise kinnitamist. Kuni need sammud pole lõpule viidud, on numbri kohta aruandlus kohustuslik.
Auditeid käivitavad kõige sagedamini logistika ja aruandluse lahknevused. Näiteks võib see olla nii, kui ladu on olemas, kuid tehinguid sellega ei kajastu või kui müük on tehtud, kuid kaupa pole liigutatud.
Registreeringu asendamine avatud teabesüsteemiga on võimalik ainult juhtudel, kui riigis puudub füüsiline kohalolek. Kui teil on oma ladu või import, siis avatud teabesüsteemi ei kasutata.
Turuplatsid koguvad käibemaksu ettemaksu, kuna nad on kohustatud esitama müügiteavet maksuametile. Lisaks ei luba nad müüki ilma registreeringuta, et vältida ühist maksukohustust.
Mõnel juhul ei pruugi kohalikku raamatupidajat vaja olla, kuid kuna aruandlus peab vastama kohalikele eeskirjadele, on sageli vajalik spetsialist, kes tunneb antud riigi seadusi.