Isikliku sõiduauto kasutamise eest hüvitise maksmine

Artiklis selgitatakse, mis tingimustel on võimalik tööandjal maksta töötajale isikliku sõiduauto kasutamise eest maksuvaba hüvitist.

Kellele saab maksta maksuvaba hüvitist?

Vabariigi Valitsuse 14.07.2006. a määrusega nr 164 (määrus) kehtestatud korra alusel saab maksta hüvitist sõiduauto kasutamisel tööalaste sõitude puhul:

• ametnikule (ametnikuks loetakse tulumaksuseaduse mõttes ka avaliku teenistuse seaduse § 2 lg 3 nimetatud isikud nagu näiteks kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu liige, valla- või linnavalitsuse liige, kohtunik, Riigikogu liige jt);
• töötajale (töölepingu seaduse tähenduses) ja
• juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmele (tulumaksuseaduse § 9 tähenduses).

Seega, näiteks äriühingu omanikule või võlaõigusliku lepingu alusel teenust osutavale isikule viidatud määruse alusel maksuvaba hüvitist maksta ei saa. Kuid neile on võimalik juriidilise isiku huvides tehtud kulutused hüvitada tulumaksuseaduse § 12 lg 3 alusel, kui need on dokumentaalselt tõendatud.

Millise sõiduki eest saab maksta maksuvaba hüvitist?

Hüvitist võib maksta sõiduauto kasutamise eest, mis ei kuulu tööandjale. Auto ei pea kuuluma kasutajale, kuid selle kasutusõigust tuleb tõendada. Kasutusõigus peab olema märgitud kas sõiduki registreerimistunnistusel või omaniku väljastatud volikirjas. Sõiduautode alla kuuluvad M1 ja M1G kategooria sõidukid.

Kui hüvitist makstakse puudega isikule, võib erandkorras katta igasuguse mootorsõiduki kasutamise kulud. Liiklusseaduse § 2 kohaselt on mootorsõiduk sõiduk, mis liigub mootori jõul. Sõiduk on teel liiklemiseks mõeldud või teel liiklev liiklusvahend, mis liigub mootori või muu jõu abil.

Millised on maksuvaba hüvitise maksmiseks vajalikud alusdokumendid?

Hüvitise maksmiseks tuleb koostada tööandja kirjalik otsus, käskkiri või korraldus, kus on märgitud hüvitist saava isiku andmed, hüvitise suurus ja sõidu kuupäev või periood, mille jooksul sõite hüvitatakse. Kirjalikule otsusele tuleb lisada sõiduauto kasutamisõigust tõendava dokumendi koopia. Otsus võib hõlmata ka pikemat perioodi kui üks kalendrikuu.

Maksuvaba hüvitist saab maksta ainult juhul, kui töösõitude kohta peetakse arvestust, ehk sõidupäevikut. Sõidupäevikus peavad olema kirjas sõiduautot kasutava isiku andmed, sõiduauto registrimärgi andmed, läbisõidumõõdiku alg- ja lõppnäit iga töösõidu kohta ning sõidu kuupäev ja eesmärk iga sõidu korral. Sõidupäeviku vorm, olgu see paberkandjal või elektrooniline, ei ole oluline – tähtis on, et see sisaldaks kõiki vajalikke andmeid. Seetõttu saab maksuvaba hüvitist maksta ainult juba tehtud sõitude eest, mitte tulevaste sõitude eest.

Kui isikliku sõiduauto kasutamise hüvitist makstakse ilma arvestust pidamata, on väljamakse näol tegemist palgatuluga, mis tuleb deklareerida isikustatult vormil TSD lisal 1 (mitteresidendi puhul lisal 2).

Maksuvaba hüvitise piirmäärad

Sõidupäeviku alusel saab hüvitada töösõite kuni 30 senti kilomeetri kohta, kuid mitte rohkem kui 335 eurot ühes kalendrikuus tehtud sõitude eest. See tähendab, et tööandja võib kehtestada ka madalama kilomeetri hinna, näiteks 20 senti, kuid maksuvabastuse tingimuseks ei tohi ületada seadusega kehtestatud piirmäärasid. Seega, kui hüvitise kilomeetri hinnaks on määratud näiteks 1 euro, on maksustatav osa kilomeetri hinnast see, mis ületab piirmäära, ehk 70 senti, sõltumata hüvitise kogusummast.

Summeeritud hüvitise väljamaksmine isikliku sõiduauto kasutamise eest

Hüvitist saab maksta töötajale ka summeeritult ehk ühes kalendrikuus kassapõhiselt rohkem kui 335 eurot, kuid on oluline, et ühe kuu kohta ei arvestataks hüvitist üle ettenähtud piirmäära.

Piirmäärasid ületav hüvitise summa loetakse erisoodustuseks. Kui kalendrikuu kohta tuleb arvestusliku hüvitise summa suurem kui piirmäär, arvestatakse erisoodustus iga kuu kohta eraldi ja erisoodustus tuleb deklareerida selles kuus, millal hüvitise väljamaksmine toimus.

Füüsiline isik võib arvestuse olemasolu korral saada maksuvaba hüvitist ka mitmelt tööandjalt, kusjuures iga tööandja puhul kehtib eraldi 335-eurone ülempiir. Hüvitis katab kõik auto tavapärase kasutamise kulud (sh kütus, parkimine jne), välja arvatud parkimistasu, mis makstakse teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmise ajal.

Määruses kehtestatud kilomeetrihind ja maksuvaba piirmäär ei ole seotud tegelike kuludega ega kuludokumentidega. Kuigi Tulumaksuseaduse § 12 lg 3 sätestab, et füüsilise isiku tulu ei ole teise isiku kasuks tehtud dokumentaalselt tõendatud kulu hüvitis, märgitakse seal ka, et see lõige ei kehti hüvitistele, millele on kehtestatud eraldi tingimused ja piirmäärad. Kuna isikliku sõiduauto kasutamise eest makstavale hüvitisele on kehtestatud eraldi tingimused ja piirmäärad, siis kuludokumentide alusel hüvitamine (nt rehvivahetuse või jooksva remondikulu tasumine) loetakse erisoodustuseks (TuMS § 48 ja Rahandusministri 13.01.2011 määruse nr 2 § 6), välja arvatud parkimistasu teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmise ajal.

Erandina saab kuludokumendi alusel isikliku sõiduauto kulutused hüvitada, kui minnakse isikliku sõiduautoga lähetusse ning nende kulude hüvitamisel lähtutakse nn lähetuste määrustest: Vabariigi Valitsuse 25.06.2009 määrusest nr 110 või Vabariigi Valitsuse 19.12.2012 määrusest nr 112.

Millal on töö ja elukoha vaheliste sõitude hüvitamine maksuvaba?

Kuigi tavaliselt ei loeta töö ja elukoha vahelisi sõite töösõitudeks ning neid ei saa maksuvabalt hüvitada, on teatud tingimustel see siiski võimalik. Elu- ja töökoha vahelisi sõite saab töösõitudena käsitleda, kui ühistranspordi kasutamine ei võimalda seda teekonda läbida mõistliku aja- või rahakuluga. Lisaks, kui töötaja elukoht asub vähemalt 50 kilomeetri kaugusel töökohast (TuMS § 48 lg 51). Sellisel juhul tuleb sõidupäevikus märkida sõitude eesmärgiks töö ja elukoha vahelised sõidud ning neid saab maksuvabalt hüvitada kuni üldise piirmäära (335 eurot) ulatuses.

Puudega isikule saab hüvitada piirmäärade ulatuses elu- ja töökoha vahelised sõidud, kui nende kohta peetakse arvestust ning kui ei ole võimalik kasutada ühistransporti või kui selle kasutamine põhjustab isiku liikumis- ja töövõime olulist langust.

Kodust tööle ja tagasi sõite ei saa maksuvabalt hüvitada põhjendusega, et isikliku sõiduautoga on lihtsam ja mugavam liikuda kui ühistransporti kasutades.

Elu- ja töökoha vahelisi sõite saab maksuvabalt hüvitada, kui see on eelkõige vajalik tööandja tegevuse toimimiseks. See tähendab, et tööandja huvi peab olema peamine põhjus nende sõitude hüvitamisel ning tööandja peab suutma seda vajadusel põhjendada. Hüvitise maksmist tuleb hinnata iga inimese puhul eraldi, arvestades tema elukohta, töökohustusi, tööpäeva algust, ühistranspordi kasutamise võimalusi jne. Kõiki neid asjaolusid arvestades saab tööandja otsustada, kas kodust tööle ja tagasi sõitude maksuvaba hüvitamine on põhjendatud.

Küsimus: Töötajaga on kokku lepitud, et ta on valmis ööpäevaringselt (valveaeg) lahendama ettevõtluse käigus tekkivaid probleeme ja kriisisituatsioone. Kas sellisel juhul saab kodu ja töö vahel sõitmist lugeda töösõitudeks?

Vastus: Valveaeg on aeg, mil töötaja ei ole kohustatud täitma tööülesandeid, aga on kohustatud olema kokkulepitud tingimustel valmis tööandja korralduse alusel tööülesandeid täitma asuma. Kuna valveajal ei saa töötaja täiel määral puhkamisele keskenduda ning peab olema vajadusel valmis koheselt tööülesandeid täitma, on õigustatud valveaja eest palga maksmine 1/10 ulatuses kokkulepitud töötasust.

Valveaeg on aeg, mil töötajal ei ole kohustust täita tööülesandeid, kuid ta peab olema valmis tööandja korraldusel kiiresti tööülesannete täitmist alustama. Kuna valveajal ei saa töötaja täielikult puhata ja peab olema valmis vajadusel kohe tööle asuma, on õigustatud maksta talle valveaja eest tasu, mis on kokkulepitud töötasu 1/10 ulatuses.

Valveaeg on töötaja ja tööandja kokkuleppe küsimus. Seega, kui töötaja peab lahendama kriisisituatsioone (valveaeg), mis on seotud ettevõtlusega, ning teeb tööeesmärkidel sõite väljapoole igapäevast töökohta ja tagasi, loetakse neid töösõitudeks. On oluline märkida, et mitte kõik töö ja kodu vahelised sõidud ei kuulu maksuvabalt hüvitatavate kulude hulka, vaid see sõltub tegelikust vajadusest, mis tuleneb tööandja poolt ja vastab töötaja tööülesannetele. Täiendavat informatsiooni töötajate transpordi korraldamise kohta leiate juhisest “Töötajate transport tööle ja koju tulumaksuseaduse § 48 lõikest 5¹ tulenevalt“.

Hüvitise deklareerimine

Residendist juriidiline isik, riigiasutus või kohaliku omavalitsuse üksuse asutus, füüsilisest isikust tööandja ning Eestis püsivat tegevuskohta omav või tööandjana tegutsev mitteresident, kes on kalendriaasta jooksul teinud füüsilisele isikule auto kasutamise eest hüvitise väljamakseid (k.a puudega isikule), on kohustatud järgneva aasta 1. veebruariks esitama deklaratsiooni INF 14.

Vormi INF 14 esitamiseks:

1. sisenege e-MTAsse
2. valige rubriik “Aruanded” ja valige loetelust “INF 14”
3. deklaratsioonide loetelu lehel vajutage nupule “Lisa uus deklaratsioon”
4. valige “IV kvartal”

Vormil INF 14 deklareeritakse hüvitise summad koos piirmäära ületava osaga.

Küsimus 1: Tööandja juhendis on märgitud, et töötaja saab isikliku sõiduauto kasutamise eest tööülesannete täitmisel hüvitist, kui ta peab sõidupäevikut. Jaanuarikuus hüvitati töötajale isikliku sõiduauto kasutamise eest kokku 400 eurot (1333 km x 0,3 eurot/km) ning sama summa kanti töötaja kontole üle. Milline summa tuleb deklareerida TSD lisal 4 ja INFil 14?Milline summa tuleb deklareerida TSD lisal 4 ja INFil 14?

Vastus: Vormi TSD lisal 4 tuleb näidata summa 65 eurot (400 – 335) ja vormil INF 14 summa 400 eurot.

Küsimus 2: Tööandja juhendis on märgitud, et töötajale hüvitatakse isikliku sõiduauto kasutamine tööülesannete täitmisel 335 euro ulatuses. Sõidupäevikut ei peeta. Milline summa tuleb deklareerida TSD lisas 4 ja vormil INF 14?

Vastus: Vormi TSD lisas 4, INF 14 ei deklareerita midagi, kuna sõidupäevikut ei ole peetud. Summa 335 eurot on käsitletav palgatuluna ja deklareeritakse vormi TSD lisas 1.

Küsimus 3: Tööandja juhendis on märgitud, et töötajale hüvitatakse isikliku sõiduauto kasutamine tööülesannete täitmisel, kui peetakse sõidupäevikut. Veebruarikuus hüvitati töötajale isikliku sõiduauto kasutamise eest kokku 335 eurot (744,44 km × 0,45 eurot/km) ning sama summa kanti ka töötajale üle.Milline summa tuleb deklareerida vormi TSD lisas 4 ja vormil INF 14?

Vastus: Vormi TSD lisas 4 tuleb näidata summa 111,67 eurot (744,44 km × 0,15 eurot) ja vormil INF 14 summa 335 eurot.

Küsimus 4: Tööandja juhendis on märgitud, et töötajale hüvitatakse isikliku sõiduauto kasutamine tööülesannete täitmisel, kui peetakse sõidupäevikut. Märtsikuus hüvitati töötajale isikliku sõiduauto kasutamise eest kokku 675 eurot (1500 km × 0,45 eurot/km) ning sama summa kanti ka töötajale üle. Milline summa tuleb deklareerida vormi TSD lisas 4 ja vormil INF 14?

Vastus: Vormi TSD lisas 4 tuleb näidata summa 340 eurot (675 – 335) ja vormil INF 14 summa 675 eurot.